Kunagi elas üks peremees uude majja.Ostsin palju tulesid ja küünlaid.Meister arvab, et lamp on märkimisväärne, aga siis meister elutuppa lambi paneb küünla väikesesse nurka.

Valgus näeb ennast nii valus, nii et see küünal: "küünal ja küünal, sa näed sind, valgus nii väike, ei meeldi ma, nii tugev nii hele."Küünal kuulis, langetas kurvalt pea.

Õhtul läks peremees magama.Lamp karstens ütles süttimiseks: "Lambi vanem vend, sa oled suurepärane, suudad valgust kiirata, laps ei meeldi."Lamp on kuulnud, ärge mainige, kui õnnelik.

Paar kuud, vastuvõtva kodus äkki vool läks ära, omanik on väga masendunud.Õhtul on pererahvas üleni must, mida ka ei näe.Niisiis, peremees süütas küünla.Õhtul karistab Jeff küünlalambi juurde: "Küünal vanem õde, sa oled nii väike ja peen, mitte nagu tuled, et on väga raske."Valgus kuulda, ära maini, kui vihane.

Küünal vaatas tulesid, Jeff karstens ütles: “sa ei ole ka kua I, lamp, sa ka ei ole vihane.Oma tugevustele saab mängida siis, kui elekter on, siis, kui ma elektrita olin, saab peremees vastu võtta, oskame teenindada.

Küünlalambi sõnu kuulates tunnen end väga süüdi, ta ütles lambile, lamp, vabandust.“

Süütatavad küünlad ütlesid: "Andkem jätkuvalt inimestele esikohale."

"Tore, kuulan sind."ütles Light rõõmsalt.